Teenused

Painutusproov (flexion test) - kasutatakse lonke provotseerimiseks.

Hobuse jalg tõstetakse ja fikseeritakse eri liigesed maksimaalses painutusasendis u. 1 minutiks, siis lastakse abilisel hobusega kohe traavi joosta. Üldjuhul tekib haiges liigeses sundasendi mõjul ajutine valu või jäikus, mis väljendub painutusjärgses traavis nõrgema või tugevama lonkena. Painutusproovi kasutatakse nii lonke uuringus kui ka müügiülevaatusel profülaktilise kontrollina. Painutusproovi teostamiseks on vajalik, et hobune oskaks inimese kõrval rahulikult traavi joosta ja annaks hästi jalga.
Painutusproovi tulemus üksi ei ole absoluutne tõde lonke kohta ja tema tulemuse kehtivusaeg müügiülevaatusel on 2 nädalat.

Liigeste vm. blokaadid lonke uuringus.

Kui on tehtud kindlaks, milline liiges või muu struktuur võiks olla lonke põhjuseks, siis blokaadid on kõige kindlam viis lonke lokaliseerimiseks. Põhimõte seisneb kohaliku tuimestuse tegemises lonkekahtlasse kohta. Kui seepeale longe kaob või oluliselt nõrgeneb, siis suure tõenäosusega peitub lonke põhjus blokeeritud kohas. Liigese- ja sünoviaalõõnte blokaadid tuleb teha steriilselt, närvijuhte blokaadid lihtsalt puhtalt.

Hobuste hingamisteede endoskoopia (endoskoopia- sisse vaatamine).

Teostatakse rahusti mõju all oleval hobusel painduva fiiberendoskoobi abil. Saab uurida ninakäikusid, kõri ja hingetoru kuni peabronhi hargnemiskohani. Annab informatsiooni nähtavate põletikuliste muutuste, kõri patoloogiate ja lima hulga kohta trahheas.

Hobuse röntgen, röntgenuuring

Põhimõte sama mis inimestel- teha kindlaks luustruktuuri patoloogiad. Näitab muutusi liigeste luulises osas, osteokondroosi fragmente, luumurde jm..

Hammaste raspeldamine

Hobuste hambad kasvavad (õigemini lükkuvad hambasombust väljapoole) pidevalt ja hammaste mälumispinnad kuluvad elu jooksul ebaühtlaseks. Ülemise hambarea välisserv ja alumise hambarea siseserv kuluvad teravaks ja hakkavad lõikuma keelde ning põskedesse kui neid ei tasandata. Eriti oluline on hammaste hooldus hobustel, kes peavad täpselt alluma vähimalegi suuliste käsklusele. Teravaks kulunud hammastega hobune muutub sõidus suust tuimaks või hakkab vastu peaga vehkides, üritades suuliste survest vabaneda. Samuti halveneb sööda mälumine ja sellega seoses söödakasutus- hobune kõhnub.
Raskematel juhtudel hõõruvad teravad hambaservad suu limaskestale haavad, need infitseeruvad ja hobuse suu hakkab haisema. On olnud juhuseid, kus ülemiste hammaste terav välisserv on uuristanud augu läbi põse.
Hambaid on soovitatav raspeldada kord aastas, võistlevatel hobustel kaks korda ja vale hambumuse korral veel sagedamini, sest siis tekivad teravatele servadele lisaks hammastele „konksud“, mis võivad vabalt kasvades väga häirivaks muutuda. Olukorras, kus mõni hammas on puudu, pääseb puuduoleva hamba vastas asuv hammas segamatult kasvama, kuna tema pind ei hõõrdu millegi vastu. Tulemuseks on väga pikk hammas, mis lõikub igemesse ja ei lase hobusel suud lõpuni sulgeda, loomulikult ka mitte korralikult süüa. Siis on tarvis juba kiiret sekkumist ja töö saab olema mahukas.

Raspeldamise protseduur viiakse läbi rahusti mõju all oleval hobusel. Suhu asetatakse suuavaja, et hobuse suu püsiks lahti. Lihtsamad juhud saab tehtud käsiraspliga, raskemad nõuavad elektrirasplit, millel erinevad otsikud ülemiste- alumiste hammaste tarvis ja eraldi otsik „konksude“ tasandamiseks.
Hundihambad on esimeste ülemiste eespurihammaste ees asuvad väikesed hambad, mis tavaliselt eemaldatakse, kuna neil puudub teadaolev otstarve ja nad pigem segavad hobust.
Hammaste raspeldamisega tuleb alustada üldjuhul 1,5 -2 aastasel hobusel, probleemsete hammaste korral muidugi kohe probleemi ilmnedes.